Liibanoni, Liibanoni vabariigi täisnimi, pindala on 10452 ruutkilomeetrit. Asub Vahemere idarannikul Lääne-Aasia lõunaosas. Piirneb idas ja põhjas Süüriaga, lõunas Palestiinaga ja läänes Vahemerega. Rannajoon on 220 kilomeetrit pikk. Topograafia järgi võib kogu territooriumi jagada rannikutasandikeks: Liibanoni mäed rannikutasandite idaküljel, Bekaa org Liibanoni idaküljel ja Liibanoni-vastane mägi idas. Liibanoni mägi kulgeb läbi kogu territooriumi ja Kurnet-Sauda mägi on 3083 meetrit üle merepinna, mis on Liibanoni kõrgeim tipp. Seal on palju jõgesid, mis suubuvad läände Vahemerre. Litani jõgi on riigi pikim jõgi. Liibanonis valitseb troopiline Vahemere kliima.

Araabia poolsaarelt pärit kaananlased asusid piirkonnas esmakordselt 3000 eKr. See oli osa foiniikiast 2000. aastal eKr ning seda valitsesid Egiptus, Assüüria, Babüloonia, Pärsia ja Rooma. Sellest sai 16. sajandil Osmanite impeerium. Pärast Esimest maailmasõda tungisid Suurbritannia ja Prantsusmaa Liibanoni ning 1920. aastal taandati see Prantsuse mandaadiks. 26. novembril 1941 teatas Prantsusmaa oma mandaadi lõppemisest Liibanonile. Ta iseseisvus 22. novembril 1943 ja asutas Liibanoni Vabariigi. Detsembris 1946, pärast kõigi Prantsuse vägede taandumist, saavutas Liibanon täieliku autonoomia.

Riigilipp: see on ristkülikukujuline, pikkuse ja laiuse suhtega 3: 2. Keskel on valge ristkülik, mis hõivab poole lipu pinnast, ülemine ja alumine on kaks punast ristkülikut. Lipu keskel on roheline Liibanoni seeder, mida Piiblis nimetatakse taimede kuningaks. Valge sümboliseerib rahu ja punane eneseohverdamise vaimu; seeder on tuntud kui Liibanoni rahvuspuu, mis esindab võitluse visadust ja inimeste tugevust ning sümboliseerib ka puhtust ja igavest elu.

Liibanonis elab 4 miljonit inimest (2000). Valdav enamus on araablased, samuti armeenlased, türklased ja kreeklased. Araabia keel on riigikeel ning prantsuse ja inglise keelt kasutatakse tavaliselt. Ligikaudu 54% elanikest usub islami, peamiselt šiiidid, sunniidid ja druusid, 46% usub kristlusse, peamiselt maroniidid, kreeka õigeusklikud, rooma-katoliku ja armeenia õigeusklikud.

Beirut : Beirut on Liibanoni pealinn. See asub väljaulatuval nurgal keset Liibanoni rannajoont. See jääb Vahemere poole ja seda toetavad Liibanoni mäed. See on Vahemere idaranniku suurim sadam. Linn on ka mereäärne linn, mis on kuulus ainulaadse arhitektuurilise stiili ja kauni kliimakeskkonna poolest. Linna pindala on 67 ruutkilomeetrit. Siin on sooja kliimaga Vahemere kliima, aasta keskmine temperatuur on 21 ° C, väike aastane temperatuuride erinevus ja vihmane talv. Juuli keskmine maksimaalne temperatuur on 32 ℃ ja jaanuari keskmine miinimumtemperatuur 11 ℃. Sõna "Beirut" on tuletatud foiniikia keelest "Belitus", mis tähendab "paljude kaevude linn" ning mõned iidsed kaevud Beirutis on kasutusel ka tänapäeval. Elanike arv on 1,8 miljonit (2004) ja kolmandik elanikest on sunniitlikud moslemid, teiste hulgas Armeenia õigeusu, õigeusu, katoliku ja šiiidi moslemid. Vähemuste hulka kuuluvad armeenlased, Palestiina ja süürlased.

Juba neoliitikumi ajastul elasid inimesed Beiruti rannikul ja kaljudel. Foiniikia ajastul oli Beirut juba linnana kuju saanud. See oli tol ajal oluline kaubasadam ning kuulus oma kudumistööstuse, trüki- ja värvimistööstuse ning malmistööstuse poolest. Kreeka ajastul asus Aleksander Suure sõjavägi Beirutis 333. aastal eKr, andes linnale Kreeka tsivilisatsiooni tunnused. Beiruti jõukus jõudis Rooma impeeriumi ajal oma haripunkti, kus olid rivis romaani väljakud, teatrid, spordiväljakud ja supelrannad. Beiruti hävitasid tugevad maavärinad ja tsunamid 349. aastal ja 551. aastal. Aastal 635 pKr okupeerisid araablased Beiruti. Ristisõdijad vallutasid Beiruti 1110. aastal ja aastal 1187 taastas kuulsa araabia kindral Saladin selle. Kuni Esimese maailmasõja lõpuni on Beirut kuulunud Osmanite impeeriumi koosseisu, eriti pärast seda, kui Ottomani impeerium kolis provintsivalitsuse Beirutisse, jätkas linnaosa laienemist. Pärast Teist maailmasõda, eriti pärast Liibanoni iseseisvumist, arenes Beiruti linnaehitus hüppeliselt, muutudes Lähis-Ida finants-, turismi- ja uudistekeskuseks ning see on kuulus reekspordikaubanduse poolest. Enne kodusõda oli see Lähis-Idas tuntud äri, rahanduse, transpordi, turismi ning ajakirjanduse ja kirjastamise keskus ning sellel on Idamaise Pariisi maine.

Beirutis on Ottomani impeeriumist pärit Rooma müürid, templid, basseinid ja mošeed. Beirutist enam kui 30 kilomeetrit põhja pool asuvas Bibloses näete endiselt foiniiklaste küla ning Rooma losside, templite, majade, poodide ja teatrite jäänuseid. Paljude monumentide seas on turistide jaoks kõige atraktiivsem Beirutist üle 80 kilomeetri kirdes asuv Baalbeki nimeline tempel, mis on üks maailma kuulsamaid monumente.