Türkmenistani pindala on 491 200 ruutkilomeetrit ja see on sisemaata riik, mis asub Kesk-Aasia edelaosas. Piirneb läänes Kaspia merega, põhjas Kasahstaniga, kirdes Usbekistaniga, idas Afganistaniga ja lõunas Iraaniga. Suurem osa kogu territooriumist on madalik, tasandikud asuvad enamasti alla 200 meetri kõrgusel merepinnast ning 80% territooriumist katab Karakumi kõrb. Lõunas ja läänes asuvad Kopeti mäed ja Palotmizi mäed. Peamised jõed on Amu Darja, Tejan, Murghab ja Atrek, mis levivad peamiselt idas. Üle kagu kulgev Karakumi suur kanal on 1450 kilomeetrit pikk ja selle kastmisala on umbes 300 000 hektarit. Siin on tugev kontinentaalne kliima ja see on üks maailma kuivemaid piirkondi.

Välja arvatud pealinn Ashgabat, on riik jagatud 5 osariigiks, 16 linnaks ja 46 rajooniks. Viis osariiki on: Akhal, Balkani, Lebap, Mare ja Dasagoz.

Ajaloos vallutasid selle pärslased, makedoonlased, türklased, araablased ja mongoli tatarlased. 9. – 10. Sajandil pKr valitsesid seda Taheri dünastia ja Samani dünastia. 11. – 15. Sajandil valitsesid seda mongoli tatarlased. Türkmeeni rahvas moodustati põhimõtteliselt 15. sajandil. 16–17 kuulusid Khiva khaaniriigile ja Buhhaara khaaniriigile. Alates 1860. aastate lõpust kuni 1980. aastate keskpaigani liideti osa territooriumist Venemaaks. Türkmeeni rahvas osales 1917. aasta veebruarirevolutsioonis ja oktoobris toimunud sotsialistlikus revolutsioonis. Nõukogude võim loodi detsembris 1917 ja selle territoorium ühendati Turkestani Autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigiga, Khorazmo ja Buhhaara Nõukogude Rahvavabariigiga. Pärast etnilise juhtimisala piiritlemist loodi 27. oktoobril 1924 Türkmeeni Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja ühines Nõukogude Liiduga. 23. augustil 1990 võttis Türkmenistani ülemnõukogu vastu riikliku suveräänsusdeklaratsiooni, kuulutas 27. oktoobril 1991 välja iseseisvuse, muutis oma nime Türkmenistaniks ja ühines liiduga sama aasta 21. detsembril.

Riigilipp: see on horisontaalne ristkülik, mille pikkuse ja laiuse suhe on umbes 5: 3. Lipu maa on tumeroheline, lipu varda ühel küljel läbib lippu vertikaalne lai riba ning laias ribas on ülevalt alla paigutatud viis vaibamustrit. Lipu ülemise osa keskel on poolkuu ja viis viieharulist tähte. Kuu ja tähed on valged. Roheline on traditsiooniline värv, mis meeldib türkmenlastele; poolkuu sümboliseerib helget tulevikku; viis tähte sümboliseerivad inimeste viit organi funktsiooni; nägemine, kuulmine, lõhn, maitse ja puudutus; viiekordne tähis tähistab universumi aine seisundit: tahke Vedelik, gaas, kristall ja plasma; vaibamuster sümboliseerib turkmeeni rahva traditsioonilisi ideid ja usulisi tõekspidamisi. Türkmenistanist sai üks endise Nõukogude Liidu vabariike oktoobris 1924. Alates 1953. aastast vastu võetud riigilipp pidi endise Nõukogude Liidu lipule lisama kaks sinist triipu. 1991. aasta oktoobris kuulutati välja iseseisvus ja võeti vastu praegune riigilipp.

Türkmenistanis elab ligi 7 miljonit inimest (märts 2006). Rahvusrühmi on üle 100, neist 77% on türkmeenid, 9,2% usbekid, 6,7% venelased, 2% kasahhid, 0,8% armeenlased, lisaks aserbaidžaanlased ja tatarlased. Üldine vene keel. Ametlik keel on türkmeeni keel, mis kuulub altai keelte perekonna lõunaharusse. Enne 1927. aastat kirjutati türkmeeni keelt araabia, hiljem ladina tähestikus ja alates 1940. aastast kasutati kirillitsa tähestikku. Enamik elanikke usub islami (sunniitidesse) ning venelased ja armeenlased õigeusu kirikusse.

Nafta ja maagaas on Türkmenistani rahvamajanduse alustalad ning põllumajanduses kasvatatakse peamiselt puuvilla ja nisu. Maavarad on rikkad, sealhulgas nafta, maagaas, miraboliit, jood, värvilised ja haruldased metallid. Suurem osa riigi maast on kõrb, kuid maa all leidub ohtralt nafta- ja maagaasivarusid. Tõestatud maagaasivarud on 22,8 triljonit kuupmeetrit, mis moodustab umbes veerandi kogu maailma varudest, ja naftavarud on 12 miljardit tonni. Nafta tootmine on suurenenud 3 miljonilt tonnilt aastas enne iseseisvumist 10 miljoni tonnini praegu. Maagaasi aastane toodang on jõudnud 60 miljardi kuupmeetrini ja ekspordimaht 45–50 miljardi kuupmeetrini. Toidud nagu liha, piim ja õli on samuti täiesti isemajandavad. Türkmenistan on ehitanud ka hulga uusi soojuselektrijaamu ning selle kodanikud kasutavad elektrit tasuta. 2004. aasta SKP ulatus 19 miljardi USA dollarini, kasvades eelmise aastaga võrreldes 21,4% ja SKP inimese kohta oli ligi 3000 USA dollarit.

Ashgabat: Ashgabat on Türkmenistani (Ashgabat) pealinn, riiklik poliitiline, majanduslik ja kultuuriline keskus ning üks Kesk-Aasia tähtsamaid linnu. Türkmenistani kesk-lõunaosas, Karakumi kõrbe lõunaservas, on see suhteliselt noor, kuid piinatud linn Kesk-Aasias. Kõrgus on 215 meetrit ja pindala üle 300 ruutkilomeetri. Elanikke on 680 000. Selle kliima on parasvöötme mandriosa, keskmine temperatuur jaanuaris 4,4 ℃ ja juulis 27,7 ℃. Kuu keskmine sademete hulk on ainult 5 mm.

Ashgabad oli algselt Jiezheni turkmeeni haru loss, mis tähendab "armastuse linn". Tsaari-Venemaa moodustas 1881. aastal Houli mereväeringkonna ja rajas siia halduskeskuse. Esimese maailmasõja eelõhtul sai linn Tsaari-Venemaa ja Iraani kaubanduskeskuseks. 1925. aastal sai sellest Türkmenistani Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi pealinn. Pärast Teise maailmasõja lõppu viis Nõukogude valitsus Ashgabatis läbi sõjajärgse ulatusliku ehituse, kuid oktoobris 1948 toimus Richteri skaalal 9-10 magnituudine maavärin, mis hävitas peaaegu kogu linna, ligi 180 000. Inimesed tapeti. See ehitati uuesti üles 1958. aastal ning pärast enam kui 50 aastat kestnud ehitamist ja arendamist on Ashgabat uuesti välja töötatud. 27. detsembril 1991 kuulutas Türkmenistan välja iseseisvuse ja Ashgabatist sai Türkmenistani pealinn.

Pärast Türkmenistani iseseisvuse väljakuulutamist 1991. aasta oktoobris otsustas valitsus ehitada pealinna maailmas ainulaadseks valgest marmorist linnaks, veelinnaks ja roheliseks pealinnaks. Ashgabat on üks kiiremini kasvavaid linnu maailmas.Kõik uued hooned on kujundatud prantsuse arhitektide poolt ja ehitatud türklaste poolt. Hoone pind on kaetud kogu Iraanist pärit marmoriga, mis muudab kogu linna valge ja heledaks.

Aedu, muru ja purskkaevusid võib näha kõikjal linnas ning rahvusteatri lähedal asuv kuulus keskkultuuri- ja puhkepark on taimestikust ja lillelõhnast lopsakas. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on kõikjal linnas äsja valminud suuremahulised hooned, presidendipalee on uhke, neutraalne värav, maavärinate mälestuskompleks, rahvusmuuseum ja lastekodu on ainulaadsed.